Käesolev rubriik kirjeldab täpsemalt prostata spetsiifilise antigeeni (PSA) testi. See analüüs on oma tekkimishetkest olnud kaaslaseks eesnäärmevähi diagnostikas, kuid sellel markeril on palju rohkem nüansse kui mõnel tavalisel vereanalüüsil. Järgnev tekst jääb kohati liiga tehniliseks. Siiski loodame, et see ülevaade teenib patsienti paremini kui interneti avarustest “millegi” kuulmine. Seda teksti võiks lugeda juhul, kui endal on sügavam huvi selle teema vastu, aga patsiendi kohustus pole olla kursis meditsiiniliste testidega. See tekst pole mõeldud meditsiinilise nõuande ega soovitusena, vaid on n-ö silmaringi laiendamiseks.

PSA ei tekita vähki

PSA-d (prostata spetsiifiline antigeeni) toodab eesnääre. See avastati 1980ndatel aastatel ja kiiresti muutus kõige tähtsamaks biomarkeriks vähi diagnostikas. Siiski osutus esialgne entusiasm ogaruseks, sest PSA-le ülemääraselt toetudes hakati opereerima liiga paljusid, kellest osa tänapäeva teadmiste juures enam nii radikaalset ravi ei vajaks. Arstid kutsuvad seda üleravimiseks. Opereeriti madala agressiivsusega vähke, mis tegelikult nii agressiivset käsitlust ei vajanud.

PSA on küll vähiga seotud, aga see seos on vägagi isemoodi. PSA ei viita otse vähile,vaid on kaudne marker vähi riskile. Problemaatika seisneb selles, et PSA on küll eesnäärmespetsiifiline, kuid ta ei ole vähispetsiifiline – iga PSA ülelävine väärtus ei viita vähile. Selle valgu tase veres muutub seoses põletiku, vanuse, eesnäärme suuruse aga ka ejakuleerimisega. Väga harvadel juhtudel võib isegi madala PSA väärtuse juures ikkagi vähk esineda, st ka madal PSA ei välista vähki. Kõrgenenud PSA on enamasti aga mõnest healoomulisest või mööduvast seisundist põhjustatud. Niisiis on tegu analüüsiga, mille tõlgendamisse peab ettevaatusega suhtuma. PSA-d määrab tavaliselt perearst või uroloog, aga seda ei tohiks teha ilmaasjata. Sageli pole üksikust PSA väärtusest palju abi, mispärast kestab analüüsi muutuse mustri jälgimine isegi aastaid.

Siiski võttes arvesse ka kõiki (diagnostika rubriigis mainitud) lisauuringuid, hinnatakse tänapäeval PSA-d adekvaatseks markeriks, mis enam üleravimist ega ka aladiagnoosimist ei põhjusta. Eesnäärmevähk on Eesti meeste seas levinuim vähk ja maailma mastaabis teine levinuim vähk, mispärast otsitakse aktiivselt uusi ja paremaid biomarkereid ning töötatakse välja uusi sõeluuringuviise. Hetkel sobib PSA aga oma lihtsa kättesaadavuse pärast hästi vähidiagnostika biomarkeriks.

Mõnikord võib PSA määramine tekitada aga rohkem kahju kui kasu, sest tekitab patsiendis ülemäärast ärevust ja hirmu. Seda silmas pidades on rahvusvaheliselt kokku lepitud, et PSA-d tuleks vähi sõelumise eesmärgil määrama hakata alles alates 50 eluaastast.

Üksikutel juhtudel alustatakse jälgimist varem, 45 aastaselt. Need juhud on:
(1) kui isal või vennal on diagnoositud eesnäärmevähk,
(2) kui ollakse (aafrikapärituolu) mustanahalisest rassist,
(3) kui on BRCA2 geenimutatsiooni (sellisel puhul alustada vanusest 40)

Lisaks ei soovitata määrata PSA-d inimesel, kelle tervis on üldjoontes kehv ja tõenäosus, et ta elab veel 15 aastat, on väike. Kui inimesel on juba mitu haigust ja tal on raske liikuda või igapäevaste toimingutega hakkama saada, ei ole PSA määramine sellisel inimesel õigustatud, sest suure tõenäosusega ei pikendaks vähi avastamine ja ravimine sellise inimese eluiga ja võib isegi halvendada tema elukvaliteeti.