Järgneb kirjeldus ravitüsistustest ehk elu kvaliteeti negatiivselt mõjutavatest sümptomitest, mille põhjustas vastav ravimeetod. Enne sisuga tutvumist on tähtis mõnda põhitõde möönda.

Ravitüsistused esinevad iga ravisekkumise puhul, olgu see kirurgia, kiiritus või tablettravi. Sellist lahendust, kus haigus ravitakse välja ja organism säilitab haiguseelse tervise, esineb meditsiinis harva kui üldse mitte. 

Siiski ei pruugi inimest tabada kõik loeteludes mainitud kõrvaltoimed.

Kuigi ravitüsistused on loomulik osa ravist, ei tähenda see, et nende all peab arutult kannatama. Enamustele probleemidele saab leida elukvaliteeti säilitava lahenduse. Et leida indiviidile parim lahendus, tuleb suhelda oma uroloogi, perearsti, füsioterapeudi, kiiritus- või keemiaravi arstiga või vastavate meditsiiniliste õdedega.

Kui tekib mõni uus kõrvaltoime, tuleks sellega kindlasti pöörduda oma raviarsti või perearsti poole, sest tegu ei pruugi olla üksnes ravitüsistusega, vaid võib olla ka mõne uue haiguse või vähi taastekke sümptomiks.

Kuigi haigus haarab eesnääret (välja arvatud metastaaside olemasolul), mõjutavad ravitüsistused inimest kui tervikut, jättes jälje ka inimese vaimsele tervisele.

Ravitüsistuse esinemine ei sõltu niivõrd nende sagedusest ja levimusest, vaid põhiline ennustav faktor on patsiendi enda tervislik seisund enne ravisekkumist.

Kuigi ravimeetodite tööpõhimõtted omavahel erinevad, on pikaajalised kõrvaltoimed ikkagi seotud eesnäärme funktsiooni kadumisega, mispärast esineb mõnd tüsistust iga ravimeetodi puhul (peamiselt seksuaalelu häirumine, kusepidamatus ja väsimus).

Kirurgia ravitüsistused

Pikaajaliste tüsistuste kujunemise osas ei mängi rolli see, millist kirurgilist meetodit kasutatakse. Nii avatud, laparoskoopilise kui ka robot-assisteeritud lõikuse puhul on ravitüsistuste profiil sama. Samuti pole leitud suurt vahet onkoloogilise lõpptulemuse (vähi kadumise ja taastekke tulemuste) osas.

EUPROMS uuringust selgus, et kõikidest ravitüsistustest mõjutavad patsientide elukvaliteeti kõige rohkem suguelu häirumine. Kõikide ravimeetodite kõige levinum tüsistus on paraku erektsioonihäire. Erektsioonihäire teisisõnu tähendab, et suguti tundlikkus on langenud, mistõttu ei teki nii kergesti suguti erutus ehk erektsioon. See võib juhtuda, kui kirurg on operatsiooni käigus eemaldanud eesnäärme kõrvalt kulgevad närvid. Närve säästva lõikuse puhul on erektsioonihäired vähemväljendunud, kuid see ei pruugi olla iga anatoomia või vähitüübi puhul teostatav. Erektsioonihäire parendamiseks on erinevaid võimalusi (näiteks tabletina võetavad potentsiravimid, sugutisisesed süstid või suguti proteesi paigaldamine). Teile sobiva variandi leidmiseks tasub pöörduda enda raviarsti poole. 

Suguelu häirumine ei pruugi piirduda ainult erektsioonihäirega. Kuna eesnäärme eemaldamisel läbitakse mõlemapoolselt seemnejuhad ja eesnääre ise on organ, mis vastutas 30% seemnevedeliku tootmise eest, siis operatsiooni järgselt ei toimu enam tavapärast seemnepurset. Mingil määral sekreeti orgasmi ajal siiski väljub (see on enamasti parauretraalsete näärmete toodetud vedelik), kuid seemnerakke (spermatosoide) selles enam pole. Vähestele patsientidele on orgasm peale eesnäärme eemaldamist mõnikord valulik. Samuti muutub orgasmi kvaliteet.

Sageduselt teine kirurgia tüsistus on stress-tüüpi kusepidamatus. Kusepidamatus operatsioonijärgselt on ootuspärane ja enamasti (umbes 90% haigetest) taastub kusepidamine aasta jooksul. Tavaliselt väljendub kusepidamatus kui tahtmatu tilkumise või lekkena. Et vähendada lekkest tingitud ebamugavusi tuleb kasutada pesukaitsmeid ja teha regulaarselt (2-3 korda päevas) vaagnapõhjalihaste harjutusi. Kui ka 12 kuud peale operatsiooni on kusepidamatus jätkuvalt probleemiks, saab arutada kirurgilise korrektsiooni variante (proteeslingu panekut või kusepõiesfinktri proteesi panekut).

Võib juhtuda, et hilisemas operatsioonijärgses perioodis tekkib kusepõie ja kusetoru vahelisele õmbluskohale liiga paksu armkude, mis põhjustab õmbluskoha ahenemist ehk anastoomosi striktuuri. Sel juhul muutub uriinijuga peeneks ja kusepõie tühjendamine vajab lisapingutust, võib kaasneda ka valu kusemisel. Reeglina vajab anastomoosi striktuuri ravi kirurgilist sekkumist.

Juhul kui koos eesnäärmega olid eemaldatud ka vaagnapiirkonna lümfisõlmed võivad formeeruda alakõhus lümfivedeliku kogumikud, põhjustades valu ja survetunnet. Sellist lünfikogumikku kutsutakse lümfotseele. Seisma jäänud lümf on heaks söötmeks bakteritele, lümfotseele infitseerumine võib põhjustada palavikku ja tugevat küljevalu.

Kirjeldatud on ainult peamised tüsistused, mis inimese elu tugevalt muudavad. Kõiki prostatektoomia tüsistusi hetkel välja tuua poleks otstarbekas. Huvi korral saab oma raviarstilt lisaküsimusi küsida.

Hea tava on, et enne operatsiooni informeerib teid võimalikest tüsistustest nii teid opereeriv kirurg kui ka anestesioloog isiklikult. Olgu ennetavalt mainitud, et lisaks eesnäärmega seotud tüsistustele on risk ka n-ö üldistele tüsistustele, nagu operatsiooniaegsele verekaotusele ja infektsioonile. Operatsiooni jaoks vajaliku narkoosiga seotuid tüsistusi esineb väga harva ja nendest informeerib teid anestesioloog.

Kiiritusravi tüsistused

Välise kiiritusravi peamised tüsistused, mis püsivad tavaliselt nädalaid või kuid, on: 

  • Nahaärritus ja kubemekarvade väljalangemine.
  • Urineerimisega seotud probleemid: kusepõiepõletik (sage urineerimine väikeste kogustega, kipitustunne urineerimisel), veri uriinis, voolutugevuse vähenemine, kusepeetus.
  • Proktiidi ehk pärasoole põletiku laadsed sümptomid: kõhulahtisus, veritsus rektumist, tõusnud istesagedus.
  • Väsimus.
  • Erektsioonihäire, ejakulaadi vähenemine ja orgasmitunde muutumine.

Kuna terved rakud peale ravi lõppemist tavaliselt taastuvad, on enamus mainitud kõrvaltoimetest ajutised, aga harvadel juhtudel võivad kujuneda püsivaks. Mõned kõrvaltoimed võivad tekkida alles kuid või aastaid peale kiiritusravi. Sellisel juhul on risk, et nad pika-ajaliseks kujunevad, palju suurem. Püsivaks võivad sümptomid suurema tõenäosusega kujuneda, kui inimesel juba enne ravisekkumist oli laadseid probleeme ja/või kui vähk oli kaugelearenenud.

Brahhüteraapia puhul kehtivad sarnased põhimõtted, mis eelnevalt kirjeldatud, ja peamisteks kõrvaltoimeteks on põieärritus, veri uriinis, veri spermivedelikus, suguelu muutumine.

Hormoonravi

Kuna androgeenid (meessuguhormoonid) mõjutavad peale eesnäärme ka mitmeid teisi organeid, võib hormoonravi põhjustada laia spektrit kõrvaltoimeid, sealhulgas:

  • seksuaalhuvi kadu (libiido langus) ja erektsioonihäired
  • kuumahood
  • luutiheduse langus (osteoporoos) ja luumurrud
  • lihasmassi ja füüsilise tugevuse kadu
  • muutused vere kolesterooli ja triglütseriidide tasemes
  • insuliiniresistentsus (soodustab diabeedi ehk suhkruhaiguse teket)
  • kaalutõus
  • meeleolu kõikumised
  • väsimus
  • rinnakoe kasv (günekomastia) ja rindade hellus

Abirateroonatsetaat (Zytiga) võib kahjustada maksa, süvendada südamehaigusi; enzalutamiid ja apalutamiid (Erleada) võivad põhjustada mõningaid kesknärvisüsteemi kõrvaltoimeid, nagu näiteks krampe ja kukkumisi. Apalutamiidi kõige sagedasem kõrvaltoime on aga nahalööve.

Östrogeenid väldivad küll luukadu, kuid suurendavad südame-veresoonkonna kõrvaltoimete riski, sealhulgas südameinfarkti ja insuldi riski. Tõsiste kõrvaltoimete tõttu kasutatakse tänapäeval östrogeene eesnäärmevähi ravis harva.

Kuigi on näidatud, et ADT lisamine kiiritusravile suurendab elulemust kõrge riskiga eesnäärmevähiga meestel, süvendab see mõningaid kiiritusravi kõrvaltoimeid, eriti seksuaalseid kõrvaltoimeid ja elujõudu. Paljud hormoonravi pikaajalise kasutamise kõrvaltoimed muutuvad tugevamaks, mida kauem mees hormoonravi võtab.

Kemoteraapia ehk keemiaravi tüsistused

Keemiaravi rakendatakse tavaliselt kaugelearenenud vähi puhul. Keemiaravi preparaadid seonduvad rakkudega, mis paljunevad kiiresti. Nendeks pole mitte ainult vähirakud, vaid ka sellised rakud, mis meil juba loomu poolest kiiresti paljunevad: soolestiku limaskestas, luuüdis, suuõõne limaskestas, küüntes, nahas, juustes ja muudes karvades. Vastavalt nendele piirkondadele esinevad ka kõrvaltoimed:

  • Kõhuvaevused (kõhulahtisus või -kinnisus)
  • Juuste väljalangevus
  • Tundlik, kuiv ja õhuke nahk
  • Suuhaavandid
  • Vererakkude vähenemine luuüdi kahjustusest (vt täpsemalt allpool)
  • perifeerne neuropaatia (sipelgate tunne käelabades ja taldades)

Lisaks eelnevas loetelus mainitud paikmete probleemidele, esineb keemiaravi tüsistusena ka väsimus, iiveldus, isu vähenemine.

Luuüdi vastutab vererakkude tootmise eest. Luuüdi kahjustumisel võivad väheneda valgete vererakkude ja trombotsüütide hulk. Valged vererakud kaitsevad meie keha infektsioonide eest. Trombotsüüdid vastutavad verejooksu pidurdumise eest. Luuüdi kahjustumisel võib meie keha muutuda vastuvõtlikumaks haigustele ja/või pikeneb veritsusaeg, tekivad kergemini sinikad. Valgete vereliblede vähesus ehk neutropeenia tõttu on soovitatav vähendada kokkupuudet inimestega, kes põevad mõnd nakkushaigust ja pesta korralikult käsi. Haigussümptomite (nõrkus, kõrge palavik, higistamine, köha) tekkel tuleb pöörduda haiglasse, sest keha loomulik toimetulekuvõime on pärsitud.

Trombotsüütide vähesus ehk trombotsütopeenia igapäevaelus inimesel vaevusi ei põhjusta. Hõlbsasti tekkivad sinikad on enamasti vaid kosmeetiliseks probleemiks ja väiksemad veritsused võivad vajada mõne minuti võrra kauem aega, et pidurduda. Trombotsütopeenia on probleemiks kirurgia või massiivse verejooksu kontekstis.