Kogemuslood ei ole meditsiiniline nõuanne. Need ei tohi olla ainsaks suunajaks oma raviotsuse langetamisel, vaid tuleks nõu pidada oma arstiga. Meeste kogemused on erinevad. Meeste suhtumised ravivõimalustesse on erinevad. Kogemuslugude eesmärk ei ole suunata Sind “õigema” valiku poole, vaid aidata emotsionaalselt valmistuda vähiga elamise teekonnaks.
Tere,
Mina olen Sven Suurraid, 56a vana ja mul oli (on) eesnäärme vähk.
Kõik sai alguse 5-6 aastat tagasi, kui otsustasin meeste kuu raames ja raadioreklaamide toel, et mul oleks ka aeg hakata meeste arsti külastama. Esimestel kordadel oli vist kõik korras ja esimesed 3 aastat kutsuti 1 kord aastas uusi proove andma. Umbes 3 aastat tagasi leiti esimesed viited suurenenud PSA tasemele, aga number oli väike ja jäeti jälgimisele. Järgmisel aastal oli number juba tibake suurem ja siis tehti ka täiendavalt ultraheli. Tundus siiski kõik korras olevat ja jälgisime edasi. Kaks aastat tagasi viskas PSA jälle üles ja siis määras androloog esimese ravimi combodart. Võtsin seda pool aastat ja uus ülevaatus. Tulemus PSA osas number väiksem aga seda rohu mõjul.
Veel pool aastat hiljem regulaarsele ülevaatusele minnes (02.2023) ja eelproove andes oli mulle uus arst määratud TÜ Tallinna meestekliinikus. Tema leidis, et ravimi taustal on PSA näit siiski liiga kõrge. Ta tegi eesnäärme palpatsiooni ja ka ultraheli. Midagi ta leidis ja saatis mind MRT-sse.
MRT tulemus oli kahtlustäratav ja androloog suunas mind uroloogi vastuvõtule. Meie konsultatsioon-vestlus oli telefoni teel ja eks ta natuke ikka ehmatas, kui sain teada kahtlustuse, et tegemist võib olla vähiga. Edasi mõeldes läks pilt natuke hirmutavamaks, ikkagi vähk. PERH-is uroloogile registreerudes suunati mind esmalt uuesti MRT uuringule. Uroloogi vastuvõtu aja sain augusti keskpaigaks.
Vastuvõtul andis uroloog ülevaate MRT tulemustest – on kolle, mis võib olla nii healoomuline suurenemine kui ka pahaloomuline kasvaja. Üks mis kindel – midagi on, mis ei ole normaalne. Juba nädala pärast määrati biopsia aeg.
Biopsia – ise ei osanud midagi oodata. Öeldi, et ei ole valus aga on ebamugav. Täpselt nii ka oli. See oligi ebamugav protseduur. Seda ei tehta ei kohaliku tuimestuse ega narkoosiga. Lebad külili ja arst võtab koeproovid. Päev kaks oli ebamugavustunne, siis läks tavaelu edasi.
Kolm nädalat peale biopsiat oli meil uus kohtumine. Tulemus selge ja ühene – pahaloomuline kasvaja, vähe levinud ja mitte agressiivne. Biopsia 15 koeproovist 4 olid selge leiuga. Rääkisime erinevatest ravivõimalustest ja nendega kaasnevatest komplikatsioonidest. Operatsioon, kiiritus. Küsisin ise julgelt juurde ja peegeldasin oma arusaamisi. Arst selgitas ühe ja teise ravimeetodi erinevusi ja kaasnevaid komplikatsioone. Vähi ravi ükskõik mis meetodil, ei ole tavaline peavalu tableti võtmine, et valu kaob ja kõik on hästi. Igal meetodil on omad võlud ja valud.
Mulle anti paar päeva aega rahulikult mõelda ja otsustada, kuigi saime juba vastuvõtul selgeks, et minu valikuks on operatsioon.
Miks operatsioon ? Operatsiooni järgselt on veel võimalus kasutada kiiritust (kui peaks selguma ravi jätkamise vajadus), kiirituse korral operatsiooni enam teha ei saa. Tulevikku silmas pidades jätsin endale ühe ravivariandi lisaks. Ma olen selgelt teaduspõhise meditsiini usku ja usun ka meie Eesti arste. Arsti selgitused aitasid otsusele kaasa. Noortel meestel (tänan komplimendi eest) on suur tõenäosus rahulikust vähivormist kiirelt üle minna agressiivseks. Vältimaks seda on parim meetod operatsioon.
Operatsiooni aeg sai määratud novembri algusesse. Pakuti isegi varasemat aega, aga endal olid mõned ammutehtud plaanid, mida ei tahtnud ära jätta ja uroloogi kinnitusel paar nädalat edasi lükkamist asja hullemaks ei tee.
07.novembril astusin PERH uroloogia osakonna uksest sisse ja 08/11 õhtuks oli kasvaja eemaldatud. Ei salga, et mu ainuke hirm kogu sellel teekonnal siiani oligi operatsioonile mineku hetk. Oled oma liikuvas voodis ja sind sõidutatakse PERH 9 korruselt kuskile 3 korrusele opiblokki. Kõige hirmutavam oli teadmine, et nüüd tehakse sinuga midagi, mille ajal sa ise ei kontrolli olukorda ja teiseks teadmatus, mis tunne on ärgates. Sellest osast otseselt keegi enne ka ei rääkinud.
Operatsioon kestis täpselt 3 tundi. Uinumise (15 sekundit) ja ärkamise vahele jäi täpselt 3 tundi. Ärgates oli tunne ikka piisavalt unine, uimane, nõrk. Mäletan et saatsin kodustele sõnumi, et olen opilt tagasi aga vaevu jõudsin ipadi käes hoida. Suu kuivas ja liigutada väga ei julgenud. Haavad ja sisemus tundus väga hell. Iga tunniga aga läks asi paremaks ja juba järgmise päeva lõuna ajal kirjutati mind intensiivravi palatist välja tavapalatisse. Mul oli õnne ja sain üksikpalati. Esimesed sammud tegin vähem kui 20 tundi peale oppi, intensiivist tavapalatisse, saja sammu teekond. Edasi hakkasin vaikselt liigutama, tegin osakonna koridoris jalutustiire. Ülejärgmiseks päevaks oli selge, et minu operatsioon ja opi järgne olukord, taastumine on olnud plaanipärane ja positiivne, ning mind lasti kodusele olemisele. Külge jäi kateeter. Kotike, mis segas elamist, olemist, magamist ja mida kõike veel. Lisaks jäid jalga kompressiooni sukad – kõige ebamugavam asi kogu operatsiooni eelsel ja järgsel 10 päeval. Sain koju oma sünnipäeval, ehk uuele eluaastale vastu vähivabalt.
Nädala pärast kutsuti tagasi haiglasse. Röntgen, veendumaks, et operatsiooni järgselt on kõik kinnikasvanud nii kuis peab ja mingeid probleeme ei esine. Eemaldati kateeter ja jäin üheks ööks haiglasse jälgimise alla.
Nüüd on operatsioonist möödas 6 nädalat. See on aeg, kus ei tohi füüsiliselt pingutada, saunas käia ja üldse tuleb kõike rahulikult võtta. Natuke naljakas oli käia poes, tulla käed taskus, kui kallis kaasa tassib kahte rasket kotti autosse. Või siis just suure lume ajal lükkas kaasa lund ja mina vaikselt jalutasin kõrval.
Kas ja kuidas läks operatsioon vähi seisukohast selgub esimeste kontrollproovidega kuskil veebruari alguses. Kas PSA näitab ei midagi ehk peaaegu nulli ? Ja sealt edasi iga kolme kuu tagant proovid, kontroll. Patoloogia vastus oli positiivne, lõikejoon on puhas ja suure tõenäosusega peaks kõik hästi olema. Elame, näeme ☺
Vähi diagnoosi saades on ikka selline hirm, mis kus kuidas ja miks mina. Olin juba enne kursis, et eesnäärme vähk ei ole selline kiire pahalane ja ravivõimalusi on mitmeid ja paranemise tõenäosus piisavalt suur. Saades õigel ajal jaole, piisavalt varakult, on suur tõenäosus, et vähist saab jagu ja elu jätkub. Aga ikka natuke kardad, kas minuga läheb kõik just nii hästi või on pahalane võimsam, kui esmapilgul paistab. Kuskil kaks-kolm nädalat enne operatsiooni võtsin julguse kokku ja tuulasin ka interneti avarustes, mis vähiga siis on tegu, millised on ravivõimalused, shansid jne jne. Enne kuidagi ei tahtnud, kartsin ennast faktidega hirmutada.
Ma olen väga tänulik TÜ Tallinna meestekliiniku androloogile, kes mind uuringutele suunas ja siis kahtluse korral juba uroloogi juurde saatis. Ma tänan oma uroloogi PERH-is, kes osutus minu raviarstiks. Kahe peale natuke humoorikalt asja võttes, nii vastuvõtul enne oppi ja peale oppi ja haiglast välja kirjutades, oli turvaline tunne – olen arsti kätes, kes teab mida teeb, miks teeb ja kuidas teeb.
PERH 9 korruse uroloogiaosakonna personal – super inimesed. Mina tundsin ennast hoituna ja hoolitsetuna.
Täna tunnen ennast hästi ja vaatan lootusrikkalt tulevikku. Olen kindel, et selles mängus olen mina võitja ja kuri vähk kaotaja.